Lugesin umbes nädal tagasi sotsiaalmeediast Epp Petrone postitust teemal, kus tänulik lugeja andis tagasisidet just selle kohta, kuidas “Minu “-sarja raamatud aitasid tema vanaemal maailma avastada. Nõustun täiesti. Omal ajal olidki ju ainult raamatud ainsaks võimaluseks silmaringi avardada ja maailma kohta rohkem teada saada. Enne interneti levikut ja piiride avanemist oli raamat just see, mis aitas unistada kaugetest paikadest. Tihti ei ole vanem põlvkond olnud reisipisikust ka sedavõrd nakatunud kui meie ja nüüd ei pruugi näiteks tervis enam võimaldada pikki reise ette võtta.
Neile, kes aga ise maailma avastada eelistavad, on “Minu “-sarja raamatud pigem heaks teejuhiks. Nendest raamatutest tabab tähelepanelik lugeja sihtkoha riigi igapäevaelu. See on midagi, mida turistina reeglina ei kogeta, kui just kellegi kohaliku kodus ei elata.
Olen lugenud päris mitut Minu-sarja raamatut. Üks lemmikutest on Gertrud Talviku minu praegusest kodumaast kirjutatud teos- „Minu Lõuna-Aafrika“. Lugesin seda erilise innuga ja äratundmisrõõmu oli oi-oi kui palju. Vaatamata sellele on minul kindlasti oma “Minu Lõuna-Aafrika“. Alguses läbi saatva abikaasa ja lapsevanema ning hiljem juba välistudengi ja golfi harrastaja kogemuse läbi. Kaplinn ja Pretoria on nagunii väga erinevad ning LAV ise niivõrd mitmekesine riik, et seda ühte raamatusse panna ongi üpris võimatu.
Mäletan kui lugesin 6 aastat tagasi Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatiat”. See on teine riik, millega mul on tekkinud eriline side läbi purjetamiskogemuse. Horvaatia raamat avas mu silmad paljude pisiasjade suhtes, mida ma siiani selles riigis polnud märgata osanud.
Reisi planeerimisel eelistaksin ma siiski pigem usaldusväärset reisikorraldajat, internetti ja Lonely Planetit, kui “Minu “-sarja raamatuid. Mõnedest “Minu “-sarja teostest võib küll leida vihjeid vahvate söögi-või ööbimiskohtade kohta, kuid pigem on see raamatu autoripoolse kogemuse jagamine kui info mille järgi oma reisi planeerida. Pealegi on ju vahva saada sihtkoha riigist omi elamusi ja kogeda avastamisrõõmu ning miks mitte seda siis kas blogi, vlogi või muu sotsiaalmeedia kanali abil jälgijatega jagada.
Tänapäeva muutuvas maailmas ja infokülluses on tihti keeruline orienteeruda. Kirevate piltidega kodulehed ja pop-up reklaamid toovad meieni suure hulga infot, millest enamus ei pruugi olla üldse oluline. Küll aga on hea, kui põhitõed on enne lõplike reisiplaanide tegemist sihtkoha riigi kohta selged ja siinkohal on abiks eelkõige teadlik reisikorraldaja, mõni kohapeal elav tuttav või miks mitte ka näiteks „Minu“ – sarja raamatust loetu.
Näiteks mujal maailmas reisides ja suurlinnu külastades on küllaltki tavaline, et elamine valitakse ikka kesklinna või selle lähiümbrusse. LAVi külastades oleks selline käitumine aga suisa ohtlik. Vaatamata ametiasutuste rohkusel on turvalisust silmas pidades Johannesburgi kesklinn viimane koht, kuhu hotell broneerida. Sama kehtib ka Kaplinna ning Pretoria kohta. Seega on eriti hea, kui on reisikorraldaja kohapeal, kes oskab vastavat nõu anda ja Grete käest saab alati head nõu! Põnevat Aafrika avastamist ja vahvaid lugemiselamusi!
Piret
