Elasin Tansaanias alates 2014.aasta sügisest väikeste vaheaegadega kaks aastat. Tänu abikaasa Sveni liikuvale tööle õnnestus mul ära näha selle suure, mitmekülgse ja põneva maa väga erinevad palged: turistide tõmbenumbriteks olevad maailmakuulsad rahvuspargid ja Sansibari saar, aga ka paigad, kuhu valgel inimesel reeglina asja pole.
Tansaania puges meile abikaasaga sügavale naha vahele ja kui Sveni sealne tööleping lõppes, haaras ta rõõmuga esimesest võimalusest, et Aafrikasse edasi jääda. Täna töötab ta nii Keenias kui Tansaanias. Öeldakse, et üks kord Aafrikas, alati Aafrikas. Meie puhul kehtib see sada protsenti.
Gretega tutvusin alles oma Tansaania-perioodi lõpukuudel, aga ometi sain just tänu temale oma Aafrika „pagasisse“ ühed kõige eredamad matkaelamused. Kõndisime kahekesi, saatjaks maasaist giid ja kolm eeslit, läbi metsiku Põhja-Tansaania looduse ja maasaide põliskülade ning ööbisime lapsepõlve pioneeriaega meenutavas kulunud presenttelgis. Tollased õhtused istumised lõkke ääres maasai lugusid ja Aafrika ööhääli kuulates ületavad minu jaoks mitmekordselt turistidest pungil peente safari-lodge’ide mugavused.
Ja siis muidugi Kilimanjaro. Ma ei uskunud, et selle teekonna kunagi ette võtan ja ometi juhtus nii, et tehtud ta sai. Taas tänu Gretele.
Gretet olen soovitanud reisikorraldajaks kõigile oma sõpradele-tuttavatele, kes Aafrikasse plaanivad minna. Tema väga suureks eeliseks on see, et ta on ise väga palju reisinud ja peaaegu kõik kohad, kuhu kedagi saadab, ka ise „läbi proovinud“.
Neile, kel Aafrikaga varasemat kokkupuudet pole, soovitan alustada just Tansaaniast. Sealsed safaripargid, liivarannad ja põlisrahvad on midagi igaühele. Aga kui tahta näha „päris Aafrikat“, siis tuleks turistide põhitrajektoorilt kõrvale astuda ja sõita Tanganjika, Victoria või Malawi järvede äärseid kalurikülasid uudistama või hoopis võtta ette nädalane jalgsimatk Udzungwa mäestikudžunglis.
Maiki Udam, „Minu Tansaania“ autor
